Õpetaja Euroopas

Siin on mõned uuringud, mis puudutavad õpetajaks olemist Euroopas.

Eesti keeles: http://uuringud.ekk.edu.ee/est/talis/

Eestis õpetaja ametikoha ümberkujundamine:
http://www.hm.ee/index.php?0512786

Inglise keeles:
TALIS uuring
http://ec.europa.eu/education/school-education/development_en.htm

Koolituste teemal
http://ec.europa.eu/education/news/news1964_en.htm

Uute õpetajate kogemused
http://crell.jrc.ec.europa.eu/download/rizzaVF.pdf

Ida-euroopa kogemused 2011 kui ka muud uuringud
http://ec.europa.eu/education/more-information/reports-and-studies_en.htm

Palgateemal
http://publications.jrc.ec.europa.eu/repository/bitstream/111111111/13000/1/reqno_jrc37303_teachers%5B2%5D.pdf

Olemasoleva kirjanduse ülevaade
http://www.european-agency.org/agency-projects/Teacher-Education-for-Inclusion/teacher-education-web-files/TE4I-Literature-Review.pdf

Spikker terminitest arusaamiseks

Palju on mõisteid ja sõnu. Kui oled algajam, siis on keeruline nendes orieneetruda.

Siin on väike spikker:

Inteli sillatulevik

Siin on EIOPS (Eesti Informaatikaõpetajate Seltsi) kommuunis tutvustatud video tulevikust, mida pakub välja Intel. Sarnaseid projekte on tehtud a la loomaaiaga vms. teadusuurijatega koostöös. Näiteks lapsed ühenduvad teadlasega mingisse situatsiooni, kus nad saavad õpetust mõnest teemast, siis probleemist n. reaalse elu probleem. Pärast tehakse väike uuring ja lapsed pakuvad lahendusi.

Ühelt poolt näuab see hoopis teistsugust lähenemist õpetamisele ja õppimisele, teiselt poolt oleks vaja aga igale klassile mingit kontakti uurimiskeskuse, firmaga vms. Kontakti võtmine jms. on aga suhteliselt suur väljakutse kui seda hakkavad tegema kõik koolid (mingi hetk). Seega kes seda praegu teeb on teistest paremal positsioonil. Teine asi on aga muidugi leida ühendlüli selliselt, et ka uurijatel ja ülikoolil oleks huvi oma teadmisi teistega jagada (just nendes "loodusteadustes", millest tihti lastel puudub oksus õpitud reaalse eluga kohandada). Teisalt on aga ka nende jaoks väljakutseks viia oma tegevus lapse tasandile ja kui selle eest "kiitust või punkte" ei saa, siis on teadlased suhteliselt hõivatud oma uuringute ja artiklite kirjutamisega. See aga viib hoopis mõttele, et kui iga kool suudaks hoida oma kooli vilistlastega paremat sidet, siis oleks ju üsna lihtne koostööprojekti teha kasvõi "tagasi kooli" projekti raames.

Huvitavaid asju tehti Ohoo! konkursi raames, mille züriis õnnestus mul olla.
http://www.ohhoo.ee/

Googeldamine

Google pakkus juulis 2012 kiirematele võimalust osaleda veebikoolitusel - "power of searching with Google". Kursus viidi läbi ~10 päeva jooksul ja sisaldas endas videoid ning ülesandeid.

Kes varem ei ole osanud otsida, siis siin on üks hea EU abiga loodud materjal:
http://www.rak.edu.ee/opiobjektid/otsing/index.htm

Kuid kes jagavad "Englishit", siis saavad aga siit uusi nippe ja trikke juurde.
http://www.powersearchingwithgoogle.com/

Otsingu osas on aga jama see, et Google muudab otsingud abivalmilt sinu jaoks "sobivaks" olenevalt sinu asukohast, eelevatest otsinguharjumustest jne. Kui varem sai öelda inimesele, et võta nende märksõnadega kolmas link, siis praegu arvatavasti see nii enam väga hästi ei taha toimida. Ja minumeelest sajab see vähemalt eestlasi kohutavalt närvi.

Huvitav on aga see, et inimesed on ikka suhteliselt hädas oma asjadega ja ei suuda märksõnu Googlesse tippida ja peavad teiste "segamist" mingite tüütustega olulisemaks. A la igaüks võiks võtta ette ja ise selle või teise asja välja otsida, aga nemad passivad kannatlikult skypes ja MSN ning pommitavad teisi sealolijaid oma küsimustega. Selline õpitud abitus on aga teiste aja raiskamine.

Siis on mõistlik kasutada sellist linki, targemad saavad aru ja jätavad su rahule. http://lmgtfy.com/
Kellel on aga huvi vaadata, mida otsitakse, siis saab seda teada siit: live.lmgtfy.com/

Otsimootoreid on muidugi veel, kuid teised ei suuda nagu eriti "ilma" teha kui vaadata otsingute kvaliteeti. Kasu võiks muidugi olla erinevatest "spetsaalotsingutest", kuid ka siis on Google endale juba ette rajad ära teinud.

Teine asi on aga see, et igaüks tahab vastust kohe, mitte kulutada agea "huvitava tuhlamise peale veebis". Näiteks ka ülikoolides kursused on hakanud jagunema kaheks a. kus pakutakse valmistoodangut (raamat/konspekt/eksam) või b. muutuva sisuga/ise otsi googlest/disskusseioonipõhine
Üks viis jagab hulluks ühed tudengid ja teine viis teised:)

Minu jaoks huvitavaim oli õppida "pildiotsingut" kus olemasoleva pildi alusel leitakse sarnane - Goggels.

Postitusvalikud

Veeb 1.0, 2.0 ja 3.0 erinevad omavahel kasutaja osaluse ja personaalsuse poolest. Esimest kasutati info levitamiseks, tegemist oli staatilise teabega, mille pani üles firma esindaja või veebihooldaja. Teise puhul läks lahti üleüldine osalus ja jagamine. Kuna inimesed aga ei kipu eriti mõistma, et digitaalne jälg ei kustu ajaga, siis liigub palju õpetusi ja käitumisjuhiseid, kuidas endast lõpuks lolli muljet mitte jätta.

Postitamata jätmine on raske, aga võibolla vajalik:

Teine asi on see, mis toob endaga kaasa kolmas veebiversioon. Räägitakse semantilisest veebist, aga mida see tähendab? Ega seal muud pole kui olemasolev andmestik viiakse "uuele" kujule, mis muudab ta nii dünaamiliseks, otsitavaks masinatele. Inimesed jäävad olema ja käituma nagu nad ikka harjunud on. Teisalt jälle kui iga su liigutus on kuskil analüüsitav ja kasutatav, siis võib see pikemas perspektiivis siiski midagi muuta. Nimelt privaatsus kui selline (või illusioon) lõhkeb kui seebimull ja tark on ikkagi olnud see, kes on teadlikult oma digimina kujundanud. 

Teine asi on aga see, et veeb hakkab sinu järgi ennast mugandama - et sinul oleks parem. Kuid see arvatavasti toob endaga kaasa "filtreeringud", ehk me ei näe enam maailma ühtemoodi, vaid näeme meie joaks kohandatult. 

Eks igasugused "targad" asjad kutsutakse ka ellu 3.0 puhul. Üks stsaneerium on näiteks "tark linn". 

Või asukohapõhine info kasvõi Googlest, mis aitab kokku hoida aega ja sellega ka raha. 

Kui enne sai loll kirikus ka peksa, siis nüüd saab peksa ja see jääb igaveseks ka sinu seinale:)

Teine asi on muidugi see, et kas sa aru said, et peksa antigi..

Kes tahab aga enam teada

http://computer.howstuffworks.com/web-30.htm

21. sajandi oskused

21. sajandi oskused ühendavad endas koolitarkuse ja elukestva õppimise. Õppimise alustaladeks on digitaalne kirjaoskus, arusaam elust ja karjäärist kui ka õppimine ja paidlikkus (innovaatika). Et seda kõike ellu viia on õpetajatel väljakutse vaadata oma aine õpetamist teistmoodi. Oluline ei ole mitte enam õppeaine ja faktid, vaid oskused fakte leida, kasutada, analüüsida jne.

Õppimise ja innovaatika alla kuuluvad: kriitiline mõtlemine ja probleemide lahendamine, loovus, suhtlemine ja koostöö. Kirjaoskuse alla: info ja meedia haldamise ja kasutamise, loomine ja üleüldine IKT ressursside ja teenuste kasutamine. Eluliselt oluliseks saab paindlikkus, oskus erinevates olukordades kohaneda, enesemotiveerimine, initastiiv ja oskus iseennast juhtida, oskus teha koostööd kultuuride vaheliselt, majandada oskuslikult, kui ka arusaam juhtimisest ja vastutusest.

http://en.wikipedia.org/wiki/21st_Century_Skills

Õpetaja töö sellises olukorras muutub juhendamiseks, abistajaks. Uued metoodikad nõuavad palju rühmatöösid ja päris-elu prpbleemide lahendamist. Hindamine kui selline muutub enesehindamiseks. Motivatsioon tuleb õpilastes tekitada enestes, mitte ei ole väliselt õpetaja poolt juhitud.

Pähkel on aga selles, et isegi kui meie uus RÕK kõike seda ilusasti tõetab, ei ole praegune õpetajaskond ega ka vanemad selleks veel valmis. Komistuskiviks on arusaam hindamisest, ülesannete ja vahendite puudus. Kui kõik on "innovaatilised", siis mis on innovaatika?

Õppimine teadmatuses ehk olukord maailmas on ettearvamatu - töökohad muutuvad (tulevad-kaovad), finantsturg on ebastabilne. Pole olemas palju väärtuseid, mis paika jäävad. Kindlus, traditsioonid, põlvest-põlve oskuste pärandamine on muutumas haruldaseks ja luksuseks.

21. sajandi õpet võib vaadelda ka kui mõtteviisi-tegutsemisviisi-tööriistade muutumist vastavalt maailma arengule. Üksi ei saa asjadega enam edukat tegeleda, seega tuleb tegeleda koostöös. Teisalt kui üpetajad ise ei oska omavahel koostödö teha, siis kuidas nad oskavad seda õpetada teistele? Pole ime, et õpetajaskond on kabuhirmus - vanem seltskond lahkub süüdistades nooremaid. Noorem seltskond, kes julgeb sõna sekka öelda pületab ennast lihtsalt läbi, sest nad peavad üksi seda kõike leiutama. Asju mida tuleb teha ja õpetada pole ju kunagi olemas olnud.

Samas ei ole maailmas olnud kunagi nii palju inimesi, selliseid tehnoloogiaid jms.
Praegu on vast kõige huvitavaim aeg elada ja õpetada?!

Tagasisde andmine

Uus Riiklik Õppekava juhib õpetajaid tagasiside andmise teele. Kui varemalt võis panna hinde 1-5ni või kasutades mõnda muud märgisüsteemi, siis nüüd eeldatakse, et õpetajad on valmis aega kulutama ja koheselt oskavad lastele teada anda objetiivselt tagasiside. Samas igasugune hindamine on subjektiivne ja arvatavasti annab infot heal juhul hetkeolukorrast.

Kui aga peab andma tagasiside, mis on tähenduslik, siis see on raske. Esiteks puudub sõnavara ja teiseks kuidas anda igale lapsele erinevalt teada tema plussid ja miinused. Aga võibolla peitubki probleem selles, et tegelikkuses ei ole vaja anda teada"erinevalt", vaid tuleb lihtsalt lapsega enam rääkida.

Efektiivse tagasiside puhul on kolm etappi: kirjeldav, seletav ja soovitav.
Kirjeldavas etapis antakse teada faktid (kus olukorras oleme). Seletavas etapis aga püütakse anda asjale seletus. Seda võib teha sina vormis kuid tegelikkuses on mõistlikum seda teha mina vormis nt. "mina tunnen, et sa.. " ja kolmandas etapis antakse soovitus, kuidas saab asjaga edasi minna.

Näide: Tagasiside käesolevale blogile

Kirjeldav: Oled avanud huvitava veebilehe. 
Seletav: Mulle tundub, et sa oled selles blogis jäänud minu jaoks veidike ühekülgseks, sest sooviksin nendest asjadest ja mõtetest pikemalt lugeda, mida sa oled väöja toonud.
Soovitav: Kas ma võiks kuidagi aidata sul üle vaadata mõned postitused, mille kohta on mul küsimusi või sa edaspidi saaksid näiteks xx teema puhul tuua välja mõlema poole kohta näited, mitte ainult vaadelda asja ühest vaatenurgast.

Samas selline tagasiside võib viia tagasiside saaja kaitsepositsioonile - n.ö. hakatakse vaidlema (mõtetes). Seega tasub läbi mõelda ka tagasiside saajal kuidas tagasiside vastu võtta.

Kui oled saadud infoga näus ja sind tõesti see aitas, siis võib tagasiside andjat tänada ning ettepanek näiteks vastu võtta või sama tagasi peegeldada, et oled soovitustega päri. Kui aga sa ei ole tagasiside saajaga nõus, siis võib lihtsalt tänada teda "arvamuse avaldamise eest".

Mis aga tegelikkuses juhtub sõltub muidugi mõlemast osapoolest. Näiteks tihti kipuvad inimesed pakkuma oma tagasiside inimestele, kes seda ei oota ega vaja. Sellises olukorras hea mõte võib saada plahvatusliku lõpu. Tegelikult tuleks aga enam mõelda sellele, et mida me tagasisidest saame. Tagasiside ei anta kunagi inimesele, kes on olnud ebameedliv, ebahuvitav või ebasümpaatne, kellega enam ei soovita mitte kunagi tegemist teha. Seega kui keegi sinu poole pöördub lisainfo andmiseks, siis on see ainult positiivne, sest sind tahetakse aidata "parem olema". Teinekord on see aga tagasiside andja enda isiklik "probleem", millele ta otsib läbi teiste inimeste lahendust. Kummalgil juhul ei ole tegemist halbade kavatsustega inimesega, kes oleks tahtnud teile midagi kehvasti öelda.